Tõukassid (meie Eestist kaasaimporditud sõbrad, kes kassidele omaselt käivad valdavalt oma radu, aga mõnikord me teed ka ristuvad) turvaliselt mitmesaja eurosesse kuldpuuri elama paigutatud, leiame meiesugustele budjett- ja rottreisijatele taskukohase öömaja esimeses ettejuhtuvas tänavas. Rohkem külastajaid siin ei ole, nii et terve võõrastemaja on vaid meie päralt. Üsna pea selgub, et oleme sattunud elama kohaliku Monki juurde. No see tuntud TV - seriaali Monk, kes paaniliselt koristab ja pisikuid kardab.
Kõik on lumivalge ning pimestavalt läikiv. Peeglid ja vannitoa seinariiulid on ilma vähimagi veepritsmeta, kahhelkivide vahed on ilmselt hambaharjaga piinlikult puhtaks kraabitud. Steriilsest köögist nuga küsides annab Monk meile täiuslikult korrastatud sahtlist puhtusest kiiskava noa ja peseb selle veel enne ära ka. Nii igaks juhuks.
Monk saabub majja vara ja lahkub hilja. Ja veedab kogu vahepealse aja lakkamatult midagi koristades, pühkides, nühkides, kraapides ja mopeldades. Igaks hommikuks on meie lohakalt terrassile jäetud plätud joonlaua järgi ritta seatud. Ühel päeval toome rannast oma väikeste sõrakestega kaasa pisikese liivahunniku ja Monk vaatab seda kuritegu pealt ilmselge ebamugavustundega. Niipea, kui oma tuppa kaome, võtab Monk luua ja sisutab oma ülejäänud päeva Gangnam Style´i saatel sellega ringi tuuseldades.
Öösiti valvab meie ukse taga Monk´i vanaisa - hambutu muldvana ätike, kes küll ühtegi arusaadavat keelt sõnakestki ei räägi, aga on seda osavam pantomiimikunstnik. Onuke etendab ühel õhtul meile etüüdi sellest, kuidas me ei tohi enam olla hooletud ja oma võtit ööseks terrassi ukse ette unustada ning terrassiust lukustamata, kuna niiviisi võib juhtuda erinevaid (abstraktseid) halbu asju. Ätike koputab enda rinnataskus olevale võtmekimbule ja annab mõista, et vaid nii on turvaline võtmeid hoida.
Viis minutit hiljem etendub tragöödiaetüüd, milles peanäitleja suure ähmiga mööda põõsaid taskulambiga ringi tuuseldab, sest ta on ära kaotanud esimeses etüüdis olulise rekvisiidi rolli mänginud võtmekimbu oma turvalisest rinnataskust.
Veel viis minutit hiljem järgneb kolmas etüüd, mis on õnneliku lõpuga nagu Hollywoodi läila armastusfilm - onu seletab pantomiimikeeles, kuidas ta oma võtmekimbuga taaskohtus: loobib selle piltlikustamiseks (laitmatult pügatud) muru sisse, sähvib mööda muru taskulambiga nagu vurr ringi ja lõpuks selle taas leiab. Lai hambutu naeratus üliõnnelikus näos säramas, justkui oleks just nüüd lotoga miljon eurot võitnud ja selle kasiinos veel takkapihta duubeldanud. THE END.
Öösiti sahistab Monki vanaisa taskulambiga aias mööda põõsaid ringi ja võitleb olematute ohtlike kurikaeltega. Ja jagab meile Monki külmikust lahkelt õlut.
Viimasel päeval Monki majas on Monk meie poolt tehtud kohutavat laastamistööd - põrandale kukkunud kolme liivatera ja veepritsmetega peeglit - nähes oma sügavas sisemuses ilmselgelt nii vapustatud, et loobub lausa meie plätude joonlaua järgi ritta ajamisest ja need vedelevad muretu kaootilisusega mööda terrassi ringi. Monk on alla andnud: metslasi ikka ümber ei kasvata.
Kõik on lumivalge ning pimestavalt läikiv. Peeglid ja vannitoa seinariiulid on ilma vähimagi veepritsmeta, kahhelkivide vahed on ilmselt hambaharjaga piinlikult puhtaks kraabitud. Steriilsest köögist nuga küsides annab Monk meile täiuslikult korrastatud sahtlist puhtusest kiiskava noa ja peseb selle veel enne ära ka. Nii igaks juhuks.
Monk saabub majja vara ja lahkub hilja. Ja veedab kogu vahepealse aja lakkamatult midagi koristades, pühkides, nühkides, kraapides ja mopeldades. Igaks hommikuks on meie lohakalt terrassile jäetud plätud joonlaua järgi ritta seatud. Ühel päeval toome rannast oma väikeste sõrakestega kaasa pisikese liivahunniku ja Monk vaatab seda kuritegu pealt ilmselge ebamugavustundega. Niipea, kui oma tuppa kaome, võtab Monk luua ja sisutab oma ülejäänud päeva Gangnam Style´i saatel sellega ringi tuuseldades.
Öösiti valvab meie ukse taga Monk´i vanaisa - hambutu muldvana ätike, kes küll ühtegi arusaadavat keelt sõnakestki ei räägi, aga on seda osavam pantomiimikunstnik. Onuke etendab ühel õhtul meile etüüdi sellest, kuidas me ei tohi enam olla hooletud ja oma võtit ööseks terrassi ukse ette unustada ning terrassiust lukustamata, kuna niiviisi võib juhtuda erinevaid (abstraktseid) halbu asju. Ätike koputab enda rinnataskus olevale võtmekimbule ja annab mõista, et vaid nii on turvaline võtmeid hoida.
Viis minutit hiljem etendub tragöödiaetüüd, milles peanäitleja suure ähmiga mööda põõsaid taskulambiga ringi tuuseldab, sest ta on ära kaotanud esimeses etüüdis olulise rekvisiidi rolli mänginud võtmekimbu oma turvalisest rinnataskust.
Veel viis minutit hiljem järgneb kolmas etüüd, mis on õnneliku lõpuga nagu Hollywoodi läila armastusfilm - onu seletab pantomiimikeeles, kuidas ta oma võtmekimbuga taaskohtus: loobib selle piltlikustamiseks (laitmatult pügatud) muru sisse, sähvib mööda muru taskulambiga nagu vurr ringi ja lõpuks selle taas leiab. Lai hambutu naeratus üliõnnelikus näos säramas, justkui oleks just nüüd lotoga miljon eurot võitnud ja selle kasiinos veel takkapihta duubeldanud. THE END.
Öösiti sahistab Monki vanaisa taskulambiga aias mööda põõsaid ringi ja võitleb olematute ohtlike kurikaeltega. Ja jagab meile Monki külmikust lahkelt õlut.
Viimasel päeval Monki majas on Monk meie poolt tehtud kohutavat laastamistööd - põrandale kukkunud kolme liivatera ja veepritsmetega peeglit - nähes oma sügavas sisemuses ilmselgelt nii vapustatud, et loobub lausa meie plätude joonlaua järgi ritta ajamisest ja need vedelevad muretu kaootilisusega mööda terrassi ringi. Monk on alla andnud: metslasi ikka ümber ei kasvata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar